Vana teadmine, uus taipamine

Tallinna Ülikooli matemaatikaõpetaja magistriõppes on minu arusaama õppimisest ja õpetamisest oluliselt mõjutanud kaks üldkasvatuslikku ainet, mida õppejõud viivad läbi koostöös. Eriti väärtuslik on see, et nad on ehitanud praktikumid üles nii, nagu meie peaksime oma tunde üles ehitama. See annab vahetu kogemuse sellest, mis toimib ja mis mitte.

Ühe näitena toon sotsiomeetriliste ridade harjutuse. Teoorias teame hästi, et see aitab suurendada õpilaste omavahelist mõistmist, üksteise tundmaõppimist ja erinevuste aktsepteerimist. Selle kaudu saab kujuneda turvalisem õpikeskkond, kus õpilane julgeb küsida, eksida ja uuesti proovida.

Teoreetiline teadmine on mul olnud olemas ammu. Uus taipamine tekkis aga vahetust kogemusest:

mis juhtub siis, kui tõhus meetod on olemas, kuid õpetaja ise sellesse ei usu või ei oska seda eesmärgipäraselt rakendada?

Siis kaob meetodi tähenduslikkus ning klassiruumi võib tekkida rohkem segadust kui selgust.

Ma ei arva, et sotsiomeetrilised harjutused tuleks ära jätta. Pigem peaks õpetaja teadlikult jälgima, kas meetod tema klassis päriselt töötab, ning vajaduse korral muutma selle kasutusviisi.

See pani mind mõtlema ka enda õpetamisele. Ma ei saa eeldada, et teoreetiliselt tõhus või teiste poolt tõhusaks kinnitatud meetod töötab automaatselt ka minu tunnis. Seetõttu tahan hakata süsteemsemalt küsima õpilastelt tagasisidet oma eesmärgipäraste tegevuste kohta: kas see toetab nende õppimist või tekitab hoopis segadust?

Plaanin teha seda nii, et tutvustan õppijatele kasutatavate meetodite eesmärki ja võimalikku mõju ning küsin seejärel Stuudiumis tunnijärgset tagasisidet konkreetsete meetodite kohta. Kui selgub, et mõni meetod ei toeta õppimist nii, nagu lootsin, saan edasi uurida, mida peaksin muutma, et see päriselt toimima hakkaks. Eks siis järgmistes postitustes näeme, kuidas sellega läinud on 🙂.