Vana teadmine, uus taipamine

Tallinna Ülikooli matemaatikaõpetaja magistriõppes on minu arusaama õppimisest ja õpetamisest oluliselt mõjutanud kaks üldkasvatuslikku ainet, mida õppejõud viivad läbi koostöös. Eriti väärtuslik on see, et nad on ehitanud praktikumid üles nii, nagu meie peaksime oma tunde üles ehitama. See annab vahetu kogemuse sellest, mis toimib ja mis mitte.

Ühe näitena toon sotsiomeetriliste ridade harjutuse. Teoorias teame hästi, et see aitab suurendada õpilaste omavahelist mõistmist, üksteise tundmaõppimist ja erinevuste aktsepteerimist. Selle kaudu saab kujuneda turvalisem õpikeskkond, kus õpilane julgeb küsida, eksida ja uuesti proovida.

Teoreetiline teadmine on mul olnud olemas ammu. Uus taipamine tekkis aga vahetust kogemusest:

mis juhtub siis, kui tõhus meetod on olemas, kuid õpetaja ise sellesse ei usu või ei oska seda eesmärgipäraselt rakendada?

Siis kaob meetodi tähenduslikkus ning klassiruumi võib tekkida rohkem segadust kui selgust.

Ma ei arva, et sotsiomeetrilised harjutused tuleks ära jätta. Pigem peaks õpetaja teadlikult jälgima, kas meetod tema klassis päriselt töötab, ning vajaduse korral muutma selle kasutusviisi.

See pani mind mõtlema ka enda õpetamisele. Ma ei saa eeldada, et teoreetiliselt tõhus või teiste poolt tõhusaks kinnitatud meetod töötab automaatselt ka minu tunnis. Seetõttu tahan hakata süsteemsemalt küsima õpilastelt tagasisidet oma eesmärgipäraste tegevuste kohta: kas see toetab nende õppimist või tekitab hoopis segadust?

Plaanin teha seda nii, et tutvustan õppijatele kasutatavate meetodite eesmärki ja võimalikku mõju ning küsin seejärel Stuudiumis tunnijärgset tagasisidet konkreetsete meetodite kohta. Kui selgub, et mõni meetod ei toeta õppimist nii, nagu lootsin, saan edasi uurida, mida peaksin muutma, et see päriselt toimima hakkaks. Eks siis järgmistes postitustes näeme, kuidas sellega läinud on 🙂.

Mis me täna tunnis teeme?

2023. aasta sügisel osalesime USA matemaatikaõpetajate aastakonverentsil (NCTM Annual Meeting & Exposition 2023), kus lisaks paljudele teistele sõnumitele jäi kõlama Traci Jacksoni mõte:

Uudishimu muudab matemaatika meeldejäävaks

(ingl. curiosity helps math stick)

Oma ettekandes rõhutas ta, et huvi tekitamine on õpetaja töö ja hädavajalik selleks, et õpitav materjal meelde jääks. Õpetaja põhiline eesmärk tunnis on hoida olemasolevate ja uute teadmiste vahe parajana. Kui see vahe on liiga suur, tekib õpilastel hirm ja ärevus; kui see on liiga väike, hakkab neil igav. Õpilase uudishimu tunnis sõltub õpetajast.

See mõte pole minu jaoks olnud iseenesest mõistetav, sest mina olin selline õpilane, kellele meeldis õppida ja meeldib siiamaani. Ma ei olnud see õpilane, kelle puhul oleks pidanud huvi tekitama.

15 aastat tagasi õpetajana tööle asudes sain ma teada, et kõigile õpilastele ei meeldi õppida. Ma polnud selle peale kunagi varem mõelnud. Ma arvasin, et õpilastele ei meeldi matemaatika, sest see on raske. Aga tuli välja, et matemaatikas polegi probleem — probleem on selles, et paljudele õpilastele lihtsalt ei meeldi õppida. Ja siis ma pidin kogu oma rolli matemaatikaõpetajana ümber mõtestama — matemaatika kontseptsioonide selgitajast pidi saama õppimise populariseerija.

Ma usun, et uudishimu tekitamine on väga suur osa õpetaja tööst. Matemaatikaõpetajana püüan oma õpilastele igal võimalusel näidata matemaatika võlu ja ilu. Üheksanda klassiga rääkisime hiljuti, kuidas ilma Pythagorase teoreemi ja trigonomeetriliste seosteta poleks olemas GPS-i asukoha määramist. Kaheksandikel lasen GeoGebra programmis ise veenduda kõigis geomeetria seaduspärasustes ning uurida, kas ja millal korrapärane hulknurk muutub ringiks. Neljandikud saavad ehitada klotsidest antud ümbermõõdu ja pindalaga ristkülikuid. Kõige selle juurde käib pidevalt ka erinevate lahenduskäikude väljatoomine ja analüüsimine ning gruppides oma ideede jagamine ja põhjendamine.

Kas minu õpilased on igas tunnis ülimalt uudishimulikud? Muidugi mitte, aga pingutan iga päev selle nimel, et järgmisel päeval tundi tulles küsiksid mu õpilased: „Õpetaja, mis me täna teeme?”

Uus aasta, uus mina

Tegelikult ikka vana mina, kes on otsimas uut energiat oma igapäevases töös. Ärge saage valesti aru, igapäevaselt teismelistega koos töötades on energiat vahel isegi ülearu meie klassiruumis, kuid tunnen hetkel end õpetajana justkui kõnniksin kuul - tahaks näha kiiret arengut, aga selle poole kiirustades hüppan liiga kõvasti, jään olevikku hõljuma ja potsatan maha ikka täpselt samas kohas.

Alustasin õpetajana peaaegu 15 aastat tagasi, 2011. aasta septembris. Esimesed viis aastat läksid suure alustamise tuhinaga, järgmised viis otsides uusi väljakutseid lisaks õpetajatööle ja viimased viis juba sihipäraselt nii end kui ka teisi õpetajaid koolitades. Ja nüüd ma mõtlen - mis tähe all need järgmised viis aastat võiks minna? Ma tean, et kuu peal kõndida ma järgmised viis aastat ei taha. 

Tänu Oskuste Laborile oleme hakanud suurelt unistama. Ka selle aasta algul pidasime maha kahepäevase juhtkonnakoosoleku, kus tegime kokkuvõtteid eelnevast ja planeerisime uut aastat.

Me teame, et saame oma esmapilgul suurena tunduvad eesmärgid täidetud, kui oleme järjepidevad.

Oleme seda korduvalt kogenud. Meil oli 2025. aastal plaanis teha veebiseminare, täienduskoolitus ja esineda konverentsil. Suutsime kõik need eesmärgid täita ja lisaks sellele saime ka õpetajatena tunnustusi, mis oli kirsiks tordil! 

Kui ma enne mainisin, et unistame suurelt, siis tegelikult tahtsime ka digitaalset õppe- ja juhendmaterjali õpetajatele müüa, aga sellega läks nii ... et ei läinud kuidagi. Ja miks? Me ei olnud sellega järjepidevad. Ja miks? Sest meile endale ei pakkunud see piisavalt huvi. Oleme Oskuste Laborit tehes õppinud seda, et meie võti on meie omavaheline energia ja seda ei ole võimalik ühtegi digitaalsesse materjali ära mahutada. Ja me leppisime sellega. Aga kuidas aitab see mul olla parem õpetaja oma klassiruumis?

See tagasivaade Oskuste Labori arengule tuletas mulle meelde, et pean ka oma igapäevases õpetajatöös olema järjepidevam. Järjepidevam ja nõudlikum nii enda kui ka oma tegevuste suhtes. Igal hommikul ma tahan tööle minna, et toetada noorte uudishimu ja loovuse arengut matemaatika kaudu. Ma tahan, et mu õpilased oleksid uudishimulikud õppijad ja loovad probleemilahendajad. Kuidas ma tean, et nad on seda? Kas ma peaksin välja mõtlema, et milline on üks uudishimulik õppija ja loov probleemilahendaja? Vist küll jah.

Meie sõnum ja suund?

Meie iga-aastasel Oskuste Labori kahepäevasel arengukava seminaril jõudsin esimese päeva õhtuks mõtteni, et meie tegevus ei pruugi olla piisavalt selge. Veelgi enam, kas me ise teame täpselt, mis on meie sõnum ja suund. Näen ümberringi inimesi, kelle fookus on väga selgelt sõnastatud – Kerdi toetab andekaid õppijaid, Pirgit rakendab mõtlevat klassiruumi. Aga meie? 

Teisel arengukava seminaripäeval arutasime pikemalt, milline on meie klassiruum. Jõudsime arusaamani, et kõige keskmes on mõtlemise nähtavaks tegemine, õpilaste julgustamine ja eneseusu toetamine. Toetume väga paljus Jo Boaleri metoodikale, kuid samas teame, et üks meetod ei tööta kõigiga, seetõttu otsime ja katsetame erinevaid lähenemisi, mis teiste õpetajate ja metoodikute poolt maailmas välja on töötatud ja mille tõhusust on kontrollitud. Seetõttu jõudsimegi rahulikult arusaamiseni, et oleme veel teadlikult protsessis. 

Hetkeline murekoht: otsin jätkuvalt vastust küsimusele, kus jookseb piir suurte probleemülesannete ja oskust kinnistavate korduste arvu vahel. 

Arengukavaga käib kaasas ka unistamine ja mind ennast tõmbab järjest enam ameerika kooli Renaissance Art Academy lähenemine, kus ühe ja sama teema juurde tullakse iga aasta uuesti tagasi, et õppijad saaksid oma teadmistega aina sügavamale minna. Plaan on uurida, kas ja millist osa saaksime ka meie Eesti õppekava piirides rakendada.